Antud mõtisklus on Liivimaa Lihaveise juhatuse liikme Katrin Noorkõivu vastukaja Tarbija 24-s 13. detsembril 2013. aastal avaldatud artiklile „Miks ostab peakokk Prantsuse kartulit ja Uus-Meremaa liha?“ ning selle tulemusel sotsiaalmeedias tekkinud diskussioonile LeibResto ja sommeljee Aron Rahu Facebooki lehel.
Liitusin kahjuks esitatud arvamustega hilja, sest ei ole Facebooki kasutaja. Artiklit loomulikult lugesin ja olin sama puudutatud, kui kevadel Tõnis Siiguri intervjuud EE Gurmeest lugedes.
Seega lubage mul selgitada mõningaid asjaolusid.
Esiteks tuleb alustada sellest, et arvamusavaldajad ajavad segamini omavahel tooraine tootmise ning ümbertöötlemise. Eestis on umbes 7500 tooraine tootjat/põllumajandustootjat (seaduse mõistes) /talunikku/farmerit (heal lapsel palju nimesid). Nendest kõigist 1%, kui sedagi tegeleb tooraine tootmisega/ümbertöötlemisega selliselt, et turustab oma toodangut lõpptarbijale. Olematu number kas pole? 99% tootjatest turustab oma toodangu ümbertöötlevale sektorile ehk toiduainetetööstusele. Seega, enamik tootjatest ei saa tegelikult mõjutada oma toorainest lõpptoodangu kujunemist, neil puudub igasugune võimalus ka lõpptoodangu müügi osas kaasarääkimisel. Tekkinud olukord on suuresti meie avatud majanduspoliitika (mis laienes ka põllumajanduspoliitikale enne EL liitumist) olukord, kuna me oma turgu ei kaitsnud ega tootjaid ei subsideerinud, siis ainus viis turul püsida, oli intensiivistuda ja mahtu kasvatada. Samal perioodil on kogu maailmas toidupoliitika käinud globaliseerumise võtmes. Me toodame suures mahus odavat toorainet, arvestamata oma looduslikke eripärasid, mis tegelikult on maailmas erakordsed.
Kes on väiketootjad, kellest me räägime ja kelle eest mõned katuseorganisatsioonid seisavad? Täna vaieldakse uue Eesti maaelu arengukava osas selle üle, kas toetada 1000 pealist piimafarmi või 100 pealist piimafarmi – toidu väärtustamise mõttes, mis vahet sellel on? Kõik on üks intensiivne tootmine, kus piim liigub ikkagi ümbertöötlejale, kes siis suures osas selle juustuks või piimapulbriks teeb ja eksportturgudel maha müüb. Keegi ei tea, palju meil täpselt lambaid on, mingi osa on kindlasti registrisse kandmata, sest siis on neid lihtsam turustada. Enamus meie lammastest sõidab elusalt Euroopasse, kus neid hea lihana väärtustatakse. Tootjal ei ole mõtet lammast rohkem kui 50 kilomeetri kaugusele vedada. Ta ei saa kõiki teenuse hindasid arvestades, nii väikesest loomast kasvatamise kulusid tagasi. Mida ma öelda tahan on see, et Aivar Hansonil on õigus. Eesti peakokkadeühenduse juhatuse liikmed ei saa endale selliseid asjatundmatuid arvamusi lubada. Kui töötatakse toiduvaldkonnas ( restoran seda ju on), siis on elementaarne, et teatakse, mis meie riigis toimub ja kuidas siin tooraine tootjad toimetavad. Lugupeetud hr Visnapuu, antud arvamuse avaldamisega, andsite vastu nina neile tootjatele, kes olenemata turukonjunktuurist, mis ei ole nende kasuks, täna restoranidele toorainet pakuvad. Halvustasite just neid, kes on toodud nimeliselt välja LeibRestole tooraine tootjate nimekirjas. Meid ongi nii vähe, ülejäänud toodavad toorainet ümbertöötlejatele, kellest mina ei tea ühtegi, kelle ärimudel oleks pakkuda kõrgekvaliteedilist kinnitatud kvaliteedikavaga toorainet. Enamik, kui mitte kõik, Eesti toidu ümbertöötlejaid on globaalsel turul, mille põhikriteeriumiks on madal hind. Kui „rakvere poisid“ kellelegi kasti veisepõske saadavad, siis olge tänulikud, sest nende ärimudeli kohaselt on tõesti kordades kergem kokkupanna üks alus kaupa ja see Eestist minema saata. Mitte kuskil maailmas ei tegele suured globaalsel turul konkureerivad ümbertöötlejad kohaliku tooraine väärtustamisega, see lihtsalt ei sobi nende ärimudelisse.
Tsiteerin siinkohal Kristjan Peäsket, kes ütles, et eestlane ei ole kunagi ajaloos nii halvasti toitunud kui täna, samal ajal seades rumalaid kriteeriume neile, kes püüavad heast toorainest toodet teha (olgu nendeks siis kasvõi tapapunktid hanedele, partidele või lammastele, rääkimata rohumaakanade munade müügist).
Hr Visnapuu - arvamuse avaldamine ei ole vale, vaid avaldamise toon ja sihtgrupp, keda see arvamus puudutas.
Härra Laanistele pean ütlema, et president Rüütlil oli absoluutselt õigus öelda, et tegite liiga Eesti põllumeestele ja eriti arvestades ajastust. Ülaltoodut arvestades, ei saanud 8 aastat tagasi ükski põllumees oma toodangut kuhugi mujale suunata kui toiduainetööstusele, kes maksis toorme eest siis, kui ise tahtis ja kujundas hinda täpselt nii nagu tahtis. Kahjuks ei saa piimatootja oma lehmadele laudas öelda, et lüpsame teid ainult siis, kui turukonjunktuur seda võimaldab. Üheksakümnendate lõpus olid ajad, mil oli mõistlikum piima maha valada, kui ümbertöötlejale viia . Seega, alati on tark ennast taustamaterjaliga kurssi viia ja püüda muuta vaid neid asju, mis alluvad meie tahtele.
Isegi kui Eesti peakokad on tõesti üritanud olukorda muuta, nagu mainib oma arvamuses Ene Ojaveski, siis paraku ei ole nad kõikvõimsad, et muuta makromajanduslikke turujõude.
Kõnealusest artiklist ja Facebookis tekkinud arutelust jääb toorainetootjatele arusaam, et neile lajatatakse igaks juhuks parema koostöö nimel paremsirge, et oleks ikka selge, kes millist positsiooni omab. Huvitav, miks ajakirjanikud kunagi ei küsi tootjate käest, mis meie – tootjad restoranidest ja nende toitudest arvame, ikka kipub olema vastupidi.
Samas on hr Laaniste arutlus teemal - mis on Eesti toit või Eesti tooraine - täiesti omal kohal.
Mõned päevad tagasi küsis minu käest Varstu kooli toitlustaja, kes vastas Evelin Ilvese poolt algatatud küsimustikule kohaliku toidu kasutamisest koolitoidus, kas Arke Lihatööstusest ostetav sealiha on kohalik toit? Kas on? Arke Lihatööstus asub Eestis ja täiesti “maal” ning kuulub Eesti kapitalile, aga kas alati tema etiketi all müüdav siga on Eestis kasvanud? Toiduliit nimetab Eesti toiduks toodet, mis on Eestis pakendatud. Ei pea olema geenius, mõistmaks, et sellega astutakse jälle samm tagasi. Toidu päritolu pole neile (või siis meile?) oluline.
Iga inimene, kes viitsib väheke statistikat uurida näeb, kui palju me Eestis sigu kasvatame, palju ekspordime ja mis koguses sealiha impordime. Olgu need telereklaamid nii pateetilised, et pisar tuleb silma - ei muuda see fakti, et kahjuks sööme ikka enamjaolt imporditud sealiha.
Nii hr Visnapuu kui hr Siigur on korduvalt öelnud, et Eesti veiseliha ei kõlba restoranis kasutada. Kumbki kokk ei ole Liivimaa Lihaveiselt kunagi midagi tellinud. Maailma mitmekesiseimad rohumaad asuvad Eestis ja Põhja-Lätis. Seega, tooraine kvaliteedi poolest oleme parimad, iseasi kas me kasvatame seda, mida turg ootab. Siit ka küsimus Rannole: mis tõestab Teie väidet, et Uus-Meremaa lambaliha on parem, kui Saaremaal kasvatatud?
Eestis veiselihaturg puudub, selle turu järgi ei ole mõtet oma kasvatust organiseerida. Kasvatuse ümberorganiseerimine nii suure looma puhul on aastate pikkune töö. Eesti lihaveise aastane tapamaht on alla 10 000 pulli. Iirlased realiseerivad aastas 1,3 milj lihaveist, olles vaieldamatult selle valdkonna Euroopa tipud. Kui Itaalia turg soovib saada rasvata liha ja välisfilee suurus peab olema 2,5+ kg, siis nende peamine turg Inglismaa, soovib jällegi väga kõrge rasvasusklassiga liha. 1,3 milj tapetud veise puhul aastas saab loomi jagada erinevate soovide vahel. Loomi ei saa kasvatada paraku joonlaua järgi, seetõttu väljatöötatud turgudele mittesobilikud tooted paisatakse odava hinna eest eksportturule, kust harva ka meile mõni tükk juhtub. Selle viimase hinnaga kipuvadki kokad, kes lihaturu toimimise sisu ei tea, meil kasvatatavat toorainet võrdlema.
Seega hr Toomits, lisaks sellele, et Soome ja Rootsi lihaveisekasvataja 2013. aasta keskmine tooraine hind oli 3,8 eur/rümbakilost, inglastel ja iirlastel 4,5 eur/rümbakilost ja prantslastele kuskil seal vahel, suutsime meie Liivimaa Lihaveises maksta enam-vähem sarnast toorme hinda Lõuna-Ameerikale ehk 3,12 eur/rümbakilost. Selleks, et tarbijad ei peaks kogu maailmas tasuma toidu eest hinda, mida nad ei suuda maksta, hüvitatakse absoluutselt kõikides maailma riikides osa toorme tootmise kuludest maksumaksjalt kogutud raha ümberjagamise teel. Erinevus seisneb selles, kui palju keegi hüvitab. Kus klimaatilised tingimused on paremad, hüvitatakse vähem, kus raskemad, rohkem.
Mis te arvate, miks väga pikka aega (varsti juba 10 aastat) seisavad maailma kaubandusalased läbirääkimised ikka ühes kohas? Sest arenenud riigid ei saa kokkuleppele, kui palju siiski oma jääke suunata arenguriikidele ning kui palju oleks õige erinevates piirkondades kodumaist toetust lubada. Nagu te teate, on toetuste osas väga suured käärid ka Euroopa vanade ja uute riikide vahel. Käärid on ka ainuüksi uute riikide vahel. Kõige väiksemad toetusesaajad on Baltiriigid ja mitte sellepärast, et me oleme kehvad läbirääkijad, vaid seetõttu, et toetused arvestati riikidele saagikuse ja põllumajandusetootmise järgi enne Euroopa Liiduga liitumist, mil Baltiriigid olid kõige kehvemas seisus.
Seega hr Toomits, mis te arvate, kui on kaks kõrvuti asuvat restorani: ühes restoranis saab praadi müüa 25% kõrgema hinnaga kui teises ning lisaks selles kõrgema hinnaga restoranis hüvitatakse ka 60% kuludest. Kellele jääb rohkem raha taskusse? Sama loogika järgi palun vaadata ja hinnata ka edaspidi Eesti ja teiste riikide põllumajandustootjate sissetulekuid ja väljamüügihindasid, mitte ärge võrrelge autosid, millega keegi sõidab. Seega, kui mõni põllumajandusettevõtte omanik sõidab täna näiteks Porsche või LandCruiseriga, siis see ei tule mitte tohututest toorainemüügi marginaalidest, vaid sellest, et need tootjad tegelevad ka mitmete muude tegevusaladega, vast ei tasu hinnata teise ettevõtja rahakotti enne, kui ei ole kindel, millega raha teenitud on.
Kui nüüd arvutada, siis Eesti turul täna Lõuna-Ameerika hindadega lõpptoodangut müües ei saa küll Eesti tootjad “ratsa rikkaks” nagu ütles mulle mõned päevad tagasi tubli Eesti toidusaadik järgneval kahel aastal hr Haljukov.
Lisaks kiputakse Eestis võrdlema omavahel võrdlematut - Eesti lihaveiseliha ja Leedu praaklehma liha. Harimise mõttes tasub teada, et Läti ega Leedu ei ole veel suutnud turule tulla lihaveiselihaga. Küll on Leedu meie piirkonna suurim piimakarjakasvataja ehk tema pakub turul peamiselt piimatootmise jääki - praakloomade liha, mis on juba toorme mõttes jääkhinnaga, kus põhiliselt saab nendelt loomadelt restoranidele vaid sisefileed, äärmisel juhul ka välisfileed. Läti veisekasvatajad on viimaste aastatega kujunenud ammlehmade kasvatajaks, kes müüvad oma võõrutatud vasikad Euroopasse, kus need üles kasvatatakse ja siis teiste riikide “kodumaiseks” gurmeeks kujunevad.
Kahjuks jääb ka arusaamatuks hr Laaniste väide, et liha saab täna väiketootjatelt hooajaliselt. Mis mõttes? Ja huvitav oleks küll tagasiside mõttes teada saada, kelle liha nii halb on, et lausa ära viskama peab.
Igal veisel on üks saba, mis kaalub vaid 1 kg, üks süda, üks maks, kaks küllaltki väikese kaaluga põske, kaks sisefileed, mis moodustavad kogu rümbast vaid vaevalt 1%-di ja söögiks kõlbulik harknääre on vaid vasikatel. Tuletan meelde, et veiserümp on siiski kokku 300 kg, seega, kui osta soovitakse vaid kõike eelnevalt loetletut, siis nende toodete tõttu küll veist kasvatada ei tasu.
Lisaks, selline suhtumine on kõike muud kui keskkonnasõbralik. Eks väiketootjate eripära ongi see, et kokkulepete tegemisel tuleb ka rohkem vaeva näha. Meie peame veise müüma ninast sabani. Täna me seda ka teeme, 15 looma üle nädala, ja kõik siseturule. Pool loomadest jõuavad restoranidele – meie tänased kliendid (kodulehelt nähtavad) on vastastikuse kokkuleppe tulemus. Lepitakse kokku, mis tükk, mis ajaks menüüsse läheb. Restoran teatab piisava aja ette, et võtab vastava tüki menüüst välja ja tootja proovib leida uue kliendi. Meie meelest täiesti win-win situatsioon. Klientideks saavad olla muidugi ainult need, kelle mahud on vastavad.
Ma ei saa kahjuks aru, miks peab ilmtingimata menüüsse panema veisesaba või harknäärme ja otsima seda toorainet siis mööda maailma taga. Just nimelt mööda maailma, sest veiseid kasvatatakse vähem kui liha järgi maailmas nõudlus on. Seega, loogiliselt võttes on ju ette teada, et kui saba sealjuures on igal veisel vaid 1 kg, siis seda kõigile ei jätku.
Miks ei võiks olla originaalsem ja menüüsse panna seda, mis on kindla peale olemas? Meie pakume 20 erinevat lihatükki veisest ja tegelikult saaks ühte ja teist veel lõigata, aga ikka jõuame selleni, et kui sisefileed ei ole pakkuda, siis oled sa nõrk tegelane. Ja kuna Andrus Laaniste on sirgem poiss ja parema väljendusoskusega kui kummikutega Aadu Mõnistest, siis saabki terve Eesti rahvas teada, et Eesti väiketootja ei suuda rahuldada restoranide vajadusi.
Kui ma võrdlen täiesti avaliku info korras näiteks Mooni või LeibResto käibeid Liivimaa Lihaveisega, siis oleme küllalt ühte masti mängijad. Ainult, et restoranid teenivad ametlikult 10% kasumit, meie aga tuleme vaevu nulli.
Loodan, et eelnev jutt annab selgitust, miks täna veel põllumajandustootjad, kes toodavad toodet otse lõpptarbijale, ei seisa restoranide uste taga järjekorras, nagu on see hr Demjanovi väitel Taanis. Vaadake veelkord numbreid - kaalukauss on arvuliselt restoranide, mitte tootjate poolel. Meil lihtsalt objektiivsetel põhjustel ei ole neid tootjaid.
Samas toetan igati hr Demjanovi üleskutset ümarlauaks (ma ei pea siinkohal silmas Eesti Toidu arengukava). Uus maaelu arengukava avab oma uksed 2015. aastal. Kui on olemas tahtmine (ja väga erinevates vaadetes ning kiiva kiskunud suhetes leida siiski ühisosa), millega väärtustada Eesti oma kasvatatud toorainet ja sellest valmistada midagi, mida saaks nimetada parimatest parimaks, siis võiks ju jõud ühendada küll. Panemaks kokku pikaajaline projekt, et seitsme aasta pärast saaksime kogu maailmale kuulutada, et meil on midagi, mida teil ei ole ja me suudame sellest valmistada toitu, mis ka teistele meeldib ja mida me ise väärtustame.
Ärgem unustagem toiduväärtustajatena seda, et kõik saab siiski alguse maast ning selle viljakusest ja sellest, mis teatud klimaatilistel tingimustel kasvab.
Lugupidamisega,
Katrin Noorkõiv
MTÜ Liivimaa Lihaveis juhatuse liige
