Võrreldes eestlaste poolt armastatud sealihaga, on veiselihas rohkem tsinki ja rauda ning vähem rasvhappeid, mis mõjutavad kolesteroolitaseme tõusu. Rasvhappelise koostise osas ei olegi rohusöödal oleva veise liha paremust vaja võrrelda teise liigiga. Rohusöödal ja teravilja toidul oleva veise liha n-3 ja n-6 rasvhapete (vastavalt alfa-linoleenhape ja linoolhape) suhe on tervislikkuse poolest oluliselt soodsam (keskmiselt 1:2, mis on ideaalne võrreldes 1:7 teraviljaga söödetava looma lihaga) rohusöödal oleva veise lihas.
Milleks see hea
on?
Polüküllastamata rasvhapete soodne toime organismis avaldub
vaid
siis, kui nende omavaheline suhe on paigas ning nende
ainevahetus on
toetatud vajalike mikroelementidega. Paraku valitseb meie
menüüdes
n-6 rasvhappe küllus ja antioksüdantide puudus ning seetõttu
on
meie organismi kaitstus erinevate degeneratiivsete protsesside
(sh.
põletikud, diabeet, südame-ja veresoonkonnahaigused) ees
vähenenud.
Ka ülitähtsate antioksüdantide karoteenide, vitamiin E ning
glutatiooni sisaldus on sellises lihas kõrgem. Uuringud
kinnitavad
fakti, et loomade toidust sõltub liha (aka muna, piima)
kvaliteet
ning seega ka tervislikkus.
Meil suhteliselt vähe nõutud toorest veiselihast valmistatud beuf a la tartar`i või carpaccio kasuks räägib aga fakt, et kuumtöödeldes lihas oleva raua biokättesaadavus väheneb. Eestlane võiks üldiselt süüa oluliselt vähem liha, aga lihatükki valides ja toitu valmistades olla kompromissitu kvaliteedi osas. Praktilises võtmes tähendaks see soovitust loobuda igapäevasest vorstist-viinerist harvem nauditava gurmee lihatüki kasuks, mis on valmistatud tervislikkust säilitavalt (medium done) ning serveeritud rohke köögiviljaga.
